Kadri Toomi isikunäitust „Nurgatagused” saab Y-galeriis vaadata veel 24. novembrini.

Alustuseks tühjusest ja vaikusest, mis võivad esiti tunduda kergelt negatiivse alatooni või halva maiguga sõnadena ühe näituse kohta. Kes ikka tahaks minna vaatama näitust, mis midagi ei ütle. Hoopis vastupidi: vaikus on siin ja mujal tegelikult esmatähtis selleks, et üleüldse midagi öelda, vahet pole, kas sõna-, heli- või pildikeeles. Visuaalne vaikus ja tühjus Y-Galeriis on minu arvates võimsad kujundid, millega Kadri Toom oma töödes inimest ennast ja vaimumaailma edasi annab. Toomi piltide peal on tühjus, samas pole tema tühjus igav, vaid mitmekülgne. Kord on vaikus intensiivne ja pingestatud, kord rahulik ja meditatiivne. Selline kerge vastuolulisus ja ebaloogilisus on taotluslik, nagu Kadri Toom näituse pressiteates mainib.

Kadri Toom. „unidentified man”, 2012

Kunstniku töid vaadates tundub, et vorm on siin tähtsamale kohale asetatud kui sisu. Konkreetset „lugu” ma ühegi pildi peal ei tabanud, pigem jäid siin-seal silma üksikud kujundid. Need olid minu pilgu jaoks üldise atmosfääri ja värvide poolt tasakaalustatud ning ei hakanud saalis kuidagi soleerima, kordudes ning moodustades teatud visuaalse rütmi. Kõrvutatud olid inimene ja loodus, materiaalne ja spirituaalne, sisemine ja välimine, tähtsusetu ja tähtis.

Tööde puhul oli äärmiselt huvitav jälgida nende omavahelist harmoneerumist – kunstnik oli sihilikult mitmel pool pilte installatsioonideks kokku pannud. Nii tehes oli Toom tegelikult end koos oma piltidega saali jätnud ja kutsus ka vaatajat läbi piltide endaga suhestuma. Vaikimisi kohal, kutsus autor oma töid, neid naljakaid geomeetrilisi ja tihti ebasümmeetrilisi vineeritükke, ka teiselt poolt vaatama.

Näitus pakkus mitmel juhul ka üllatusmomenti. Ühest saalist teise minnes ja hiljem esimesse tagasi tulles polnud vaatepilt enam sama – nägu oli selja pööranud, vaatest rohekale sisekosmosele oli saanud (veel) suletud uks sinna samasse sisemaailma.

Mida enam ma saalides ringi jalutasin, tundus mulle, et Kadri Toom kordab oma piltidel ühtesid ja samu mantraid. Ma ei tea, mismoodi kõlasid need kunstniku jaoks, kuid mina sõnastaksin need kahes osas nii:

I
Vaikus pole mitte-öelda
vaid öelda rohkem.

II
Iga küsimus algab endast
ja vastus lõppeb endaga.

Ühtlased värvid ja enamjaolt konkreetsed jooned kontrastis looduslike ja ebakorrapäraste puumotiividega väljendasid üheselt seda, mida pean Kadri Toomi nägemuseks inimesest. Kadri Toomi inimene liigub aegluubis ja vaatab sissepoole, liigub mõttes loobumise ja looduse poole, kuid päriselt sinna kunagi ei jõua, sest maailm ja aegruum tema ümbert ei kao.

Kui tühjusele teise pilguga vaadata, on Kadri Toomi jaoks ilmselt oluline dialoogilisus: ta paiskab õhku küsimused, kuid ei oota neile ühest vastust. Tema geomeetrilisemate tööde puhul jäi mulle mulje, et need kandilised sopistused ja nurgatagused ongi ruum vastamiseks, vastusteks tema küsimustele, tühjus oleks kui uks dialoogist endaga dialoogini maailmaga. Ruum, eriti tühjalt, on justkui realiseerimata potentsiaal või ehitusmaterjal, millest midagi teha. Ka tühjus on ruum arenguks ja liikumiseks ning ainu eeldus dünaamilisuseks. Tühjus ruumis meenutab mulle Kadri tööde juures õnarusi, kuhu vesi alati voolab, ning teisalt ka vastandusena hoopis seda, et täis tassi ei saa tilkagi juurde valada.

Inimene asetub Kadri piltidel kesksele kohale sõna otses mõttes. Inimene on piltidel vahelüliks välimise – nii loodusliku kui tehisliku – ja sisemise ning avara vahel. Kui nii võtta, siis peaks tasakaal meelde tulema. Toom justkui toonitaks, et kõik välise tõlgib inimene sisemiseks, täpselt nii nagu tema tööd, mis tundusid minu jaoks tihti ühe ja sama kaks kujutist.

Minu hinnang näitusele: suurepärane. Saalides ringi jalutamine pani mind mõtlema ajalisuse ning ajatuse peale. Teostega suhestumine ja nende mõistmine pole sel näitusel raske, kuid Kadri Toomi piltidega ühel lainel olemiseks on hädavajalik vähemalt ajutiselt enda jaoks aeg ja ruum ümber hinnata. Toom suunab meid läbi oma piltide süüvima endasse ja otsima vaikust. Tema pildid hakkavadki kõnelema just ja alles siis, kui vaataja vaikust teadvustanud on.